22.08. 2010 IRLi esindajad asetavad 23. augustil pärja kõigile totalitarismiohvreile Vabadussõja mälestussamba jalamile

IRLi avaldus Molotov–Ribbentropi pakti 71. aastapäeva ning kõigi totalitarismiohvrite teise rahvusvahelise mälestuspäeva puhul.


Kahekümnenda sajandi ängistavat inimvaenulikku pärandit väljendab kõige kontsentree-ritumalt ajaloo kahe suurima massimõrvari – Stalini ja Hitleri – vahel 23. augustil 1939 sõlmitud pakt. 

Selle  kuritegeliku tehingu vahetuks tulemuseks oli mitte üksnes Ida-Euroopa jagamine kahe totalitaarse ja ekspansiivse  diktatuuri vahel, vaid  inimkonna ajaloo kõige hävituslikuma sõja alustamine. Ikka ja jälle tuleb teadvustada tõsiasja, et maailmasõja vallandamiseks läks vaja kaht samamoodi mõtlevat partnerit. Kummagi põhieesmärgiks oli maailmavallutus, mida üritati saavutada kõige äärmuslikumaid  vahendeid kasutades.  Fakt, et üks verine diktatuur, mis oli ise rahuajal hävitanud rohkem oma alluvaid kui neid hukkus sõjas,  osutus sõja lõpul natsistliku Saksamaa vastaste leeris, ei vähenda tema kaas-vastutust sõja vallandamise ning Saksamaa abistamise eest Lääne- ja Lõuna-Euroopa vallutamisel, seda nii massiivse materiaalse kui ka poliitilise abi näol (näiteks keeld prantsuse kommunistidele osutada Hitleri armee sissetungile vastupanu). Polnud juhuslik, et 23. augusti mittekallaletungipakt arenes kuu ajaga 28. septembri 1939.a. Saksa–Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguks.   


Viimastel aastatel on vene uuemad ajaloolased, eriti näiteks Mark Solonin, ulatusliku arhiivimaterjali alusel tõestanud, et Nõukogude Liit polnud mitte lihtsalt sõda vältida püüdev ning sotsialismi rahumeelsele ülesehitamisele keskenduv riik, nagu nõukogude poliitiitilised legendid seda siiani presenteerivad, vaid olemuselt agressiivne diktatuur, kes koondas kõik oma jõud militariseerimisele ning nägi uue maailmasõja vallandamises peamist vahendit maailmarevolutsiooni edendamiseks. 


Molotov–Ribbentropi pakti 71. aastapäeval tuleb tõdeda, et järeldused ja õppetunnid sellest kogu Euroopale hukatuslikke tagajärgi toonud kokkuleppest on siiani suurel määral tegemata, seda eriti demokraatlikes lääneriikides. Murettekitav on fakt, et MRP 70.  aastapäevast 2009 libiseti Läänes üle vaikides. Sündmusest ei ilmunud mingeid publi-katsioone. Et luua eelkõige MRP vahetuile ohvritele – Poolale, Balti riikidele, Soomele ja Rumeeniale – kindlad tagatised selliste sobingute kordumise vastu tulevikus, on vajalik meie kõigi sihikindel uurimis- ja selgitustöö, millele iseäranis pakti läbi kannatanud riikide valitsused peavad niihästi poliitiliselt kui aineliselt kaasa aitama. 


Oleme uhked, et Eesti vabanemisprotsessi avataktiks oli 1987.a. 23 augusti Hirvepargi miiting, kus nõuti esmakordselt ja avalikult tõde Molotov–Ribbentropi pakti salaprotokollide kohta. Nende avalikustamine andis moraalse ja poliitilise aluse nõuda kahe diktatuuri kokkuleppega sooritatud kuritegude heastamist – Eesti, Läti ja Leedu riikliku iseseisvuse taastamist. Hirvepargi miitingud on muutunud eesti rahva poliitilise kodanikualgatuse sümboliks. 


Aprillis 2009 Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud resolutsioonis „Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist“ kutsutakse EL liikmesriike tähistama 23. augustit  kõigi totalitarismi- ja diktatuuriohvrite ühise mälestuspäevana. On hea, et just Eesti valitsus ja Riigikogu otsustasid juunis 2009 esimestena EL-s selle üleskutse seadustada. Jääb üle küsimus, milline vorm 23. augustile edaspidi anda. Kuna 23. august on nüüd saavutanud üle-Euroopalise mõõtme, siis paneme ette hakata seda päeva tähistama Vabaduse väljakul,   kus kõnedega esinevad EV peaminister või president ning  kodanikuühenduste esindajad, kus Vabadussõja mälestussamba jalamile asetatakse pärjad ning kus toimuks päevakohane kontsert märksõna all „Ei iial enam!“.  


IRL esindajad asetavad täna, 23. augustil kell 15.00 pärja kõigile totalitarismiohvritele Vabadussõja mälestussamba jalamile.


Vaata videot: Tunne Kelam ja Mart Laar asetavad koos vene noortega MRP aastapäeval pärja Vadussambale.