24.10. 2012 40 aastat ÜROle Memorandumi saatmisest.
40 aastat tagasi - 1970te esimesel poolel - tugevnes okupeeritud Eestis masendus. Brezhnevi kildkond oli ruulinud juba kaheksa aastat. Hrushtshovi aja uuendused, mille mõningad aspektid inspireerisid teatud lootusi, olid summutatud range tsentralismi poolt. Eestis süvenes tunnetus rahvuse tuleviku ahistatusest. Eestlaste massiküüditamised olid küll lakanud, kuid seda asendas metoodiliselt intensiivistuv immigratsioon. Arvukate mõtlevate inimeste siseteadvuses oli hakanud tiksuma kell - kui kaua veel, kuni Eesti põlisasukad jäävad oma kodumaal vähemuseks? Igale niiviisi mõtlevale kodanikule oli ilmselge, et kui Moskvast juhitav koloniseerimisprotsess niikaugele jõuab, võib Eesti riikliku iseseisvuse taastamise lootuse maha matta. Aktiivseteks protestideks polnud 1970il aastail aga mingit lootust - Nõukogude surveaparaadi haare oli selleks liig tugev ning rahvas liig suurel määral tasalülitatud.
Ometi oli Praha kevade mahasurumine 1968 inspireerinud Moskvas intellektuaalide protestiliikumise. Olles neil aastail üks Eesti haritlaste mitteametlike ringide organisaatoreid - ringid, kus arutati ajaloo, maailmavaatelisi ning rahvuse tuleviku küsimusi - puutusin kokku Sergei Soldatoviga, keda kutsusin pidama ettekandeid vene idealistlikust filosoofiast - Vladimir Solovjovist jt. Nagu edaspidi selgus, oli Soldatov sidemeis Moskva inimõiguste kaitsjatega. Ühel 1972.a jalutuskäigul mööda Sakala tänavat tutvustas ta mulle üksikasjalikumalt Moskvas toimuvat tegevust ning esitas küsimuse, kas ei peaks ka Eestis midagi sellist organiseerima. Minu hinnangul polnud siin tingimused Moskva-laadseks inimõiguste kaitse liikumiseks veel küpsed, meil puudusid sellised rahvusvahelise nimega isiksused nagu Andrei Sahharov. Kuid jõudsin mõttele, et esimeseks sammuks oleks eestlaste peamise mure tutvustamine Lääne vabadele ühiskondadele - meie jätkuv okupeeritud seisund ning sellest tulenev oht jääda oma kodumaal vähemuseks. See oli Eesti eriline rahvuslik probleem ning seda saime esitada vaid meie ise. Soldatov oli sellega päri ning soovitas mul vastav läkitus ette valmistada.
Mõtted küpsesid 1972 aasta suve jooksul, sain seejuures tuge hiljaaegu eesti keeles avaldatud ÜRO harta ning muude paktide tekstidest. Nende dokumentide kohaselt oli meil täielik õigus just Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poole pöörduda.
Soldatovi vahendusel sain kontakti ka kahe väikese põrandaaluse rühmituse - Eesti Demokraatlik Liikumine ning Eesti Rahvusrinne - liikmete Kalju Mätiku, Mati Kiirendi ja Artjom Juskevitshiga, kes volitasid mind nende nimel koostama ÜRO-le suunatava läkituse tekst.
Minu arusaama kohaselt oli siiski vaja laiemat kandepinda. 1972 aasta augustis tuli ühes Mustamäe Vilde teel asuvas ühiselamu toas kokku rühm rahvuslikult mõtlevaid haritlasi, sealhulgas Rein Einasto, kellele tutvustasin läkituse kava ning kellega arutasime rahvusvahelise õiguse argumente. Otsustasime seejuures, et me ei palu, vaid nõuame ÜRO-lt abi. Praktiliseks probleemiks oli vabu valimisi nõudes valijaskonna määratlemine ning Eesti kodanike kodumaale tagasipöördumise tagamine. Mõneti arutasime samu teemasid, millele rajanes Eesti kodanike komiteede liikumine 17 aastat hiljem.
Täna tagasi vaadates võiks tekitada küsimusi üks memorandumi seisukoht - võimaldada Asutava Kogu valimistel osalemist lisaks kodanikele ka okupeeritud Eesti territooriumil sündinud isikuile. Mäletan, et koostajaina tunnetasime radikaalsete põhinõudmiste taustal vajadust paindlikkuse ning kohalike immigrantide kaasatõmbamise järele, vähendamaks kodusõja ohtu. Viimase võimalust peeti 40 aastat tagasi Nõukogude Liidus toimuvate muutuste korral suuremaks tõenäosuseks. Arvestasime esiteks, et Eestis sündinud ning valimisikka jõudnud mittekodanikke ei saa olla palju, teiseks seda, et valimised saaksid toimuda alles siis, kui nõukogude väed on Eestist välja viidud ning Eestist küüditatud ja pagenud kodanikud tagasi pöördunud.
Tutvustasin memorandumi esimest varianti, mille koostasin kohe inglise keeles, paari nädala pärast veel kord kokku kutsutud seltskonnale Vilde tee korteris. Koosolijad kiitsid selle heaks. Järgnevalt töötasime Kalju Mätikuga paar nädalat minu venna Kuldar Sinki korteris Lauteri tänaval pikema seletuskirja kallal, mis keskendus eriti Eesti rahvastiku koosseisu dramaatilistele muutustele okupatsiooniaja vältel. Arvatavasti septembris 1972 (võimalik ka, et oktoobris) sõitsin Tartusse, kus minu kursusekaaslase Ülo Vooglaiu korteris tuli kokku pool tosinat Vooglaiu sõpra, kellele rääkisin kavatsusest läkitada ÜRO-le kõnealune memorandum ning soovisin nende arvamust. Arvamused olid toetavad, kuid nagu hiljem selgus, oli üks kohalviibijaist juba samal õhtul informeerinud Tartu KGB-d aset leidnud koosviibimisest.
Pärast kõike seda jäi üle Memorandumi toimetamine Läände. Arusaadavalt ei saanud seda teha posti teel. Ülesande võttis enda peale Sergei Soldatov, kuid saime hiljem aru, et Moskva teisitimõtlejad ei ilmutanud entusiasmi sellise separatistliku läkituse edastamiseks oma kanalite kaudu. Edastamine venis ning selle saatmine õnnestus ikkagi soome turistide vahendusel, kes selle suunasid edasi Rootsi.
Mõistagi ei eeldanud koostajad vastuse saamist Kurt Waldheimilt, ÜRO tollaselt peasekretärilt, kellele läkitus oli adresseeritud. Eesmärk oli lihtsam – saata Läände sõnum, et okupeeritud Eestis, mille elanikud nõukogude propaganda põhjal pidanuks 99,9%-liselt toetama kommunistlikku diktatuuri, leidub inimesi, kes pole leppinud oma kodumaa okupeerimisega ning taotlevad iseseisvuse taastamist. Kui palju neid teisitimõtlejaid oli, polnud tähtis, eesmärgiks oli vajutada totalitaarse süsteemi haavataimale kohale – tema täiuslikkuse taotlusele. Täiuslikult poleeritud klaveri pinnale isegi ühe kriimu tõmbamine äratab tähelepanu.
Memorandum äratas Läänes tähelepanu ning kajastus ajalehtedes ja Ameerika Hääle saadetes. Mitmed Eesti aktivistid USA-s on hiljem väitnud, et see oli neile ootamatult saabunud toetus kõige raskemal ajal. 1970il aastail oli ka seal alanud illusioonide ja ideaalide kuhtumise periood. Nõukogude Liiduga rahumeelse kooseksisteerimise ja kohanemise reaalpoliitika kahandas dramaatiliselt lootust, et Eesti kunagi võiks vabaks saada. Just sel hetkel saabus esimene terviklik ning rahvusvahelisele õigusele tuginev sõnum, mis osutas, et vastupanu Eestis jätkub.
Arreteerimiste ja repressioonide laine alates 1974.a. lõpust, mis kulmineerus sügisel 1975 Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi, Artjom Jushkevitshi ning Arvo Varato kohtuprotsessiga tõstis esile poliitvangide probleemi. Poliitvangide teema võimendamiseks andis alust 1975.a. augusti algul toimunud Helsingi julgeoleku- ja koostöökonverents, kus Nõukogude juhtkond kirjutas esmakordselt alla kohustusele kaitsta inimõigusi.
Minu kogemus kahekümne aasta pikkusest põranda-alusest tegevusest okupeeritud Eestis tõendab, et mõttekas ja konstruktiivne vastupanu diktatuurile algab demokraatlike alternatiivide kujundamisest. 40 aastat tagasi tundus Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise pakutud alternatiiv hingematva utoopiana. Kuid ta tugines rahvusvahelisele õigusele ning ÜRO põhikirjale. Teda ei saanud lihtsalt ignoreerida – memorandum, mille veenvust võimendas oma tõekspidamiste eest arreteeritud asjaosaliste saatus, jätkas suurriikide südametunnistuse torkimist ning tekitas jätkuvalt ärevust Moskvas. Sellisena on tal vääriline koht Eesti vastupanuliikumise ajaloos.
Seitse aastat hiljem - 1979 - saadeti maailma avalikkusele Balti Apell, millele kirjutas alla 45 leedu, läti ja eesti vabadusvõitlejat ning millele esimese rahvusvahelise organisatsioonina reageeris jaanuaris 1983 Euroopa Parlament.
Strasbourg, 24.10.2012
